Me räägime naiste hormonaalsetest muutustest palju, kuid meeste puhul on see teema endiselt varjatud. Kui mees tunneb end püsivalt kurnatuna või märkab vööjoonel muutusi, öeldakse talle sageli, et see on "loomulik vananemine" või "stressirohke elu".

Tegelikult peitub selle taga hiiliv protsess nimega andropaus. See ei ole hetkeline muutus või haigus, vaid bioloogiline märguande hetk, kus keha teatab, et senised reeglid enam ei kehti. Kui nooruses piisas "läbi seina minemisest", siis nüüd nõuab keha targemat juhtimist. See on aeg, kus vana "gaas põhja" strateegia hakkab tööle sinu tervise ja vööjoone vastu.

... miks keha „muudab reegleid“ ja kuidas temaga uuesti sõbraks saada?

Paljud naised tunnevad ühel hetkel, et nende keha on justkui kaaperdatud. „Ma söön sama ja liigun sama palju kui varem, aga kõht muudkui kasvab,“ on lause, mida kuulen ikka ja jälle. 

Ja teate, see ei ole teie ettekujutus. Perimenopaus on suur füsioloogiline ümberlülitus, kus keha hakkabki toimima täiesti uutel alustel. See on aeg, kus vanad reeglid enam ei kehti ja meil tuleb õppida oma keha uut, vahel veidi nõudlikku keelt.

Et mõista, mis meie sees toimub, on hea teada üht kuldreeglit: keha hormonaalne tervik on alati 100%. 

Kujuta ette piruka-diagrammi, kus iga viil on üks hormoon – östrogeen, progesteroon, testosteroon, kortisool, insuliin ja teised. Nad peavad sellesse ringi kõik koos ära mahtuma.

Blogis on mõned nädalad vaikust olnud…
Kes oleks võinud seda arvata :)?
Jah, olen minagi kõigest lihast ja luust inimene ning eriti just võistlusettevalmistumise ajal kipun endasse tõmbuma. Fookus on nii teravalt paigas, et lausa kõrvetab. Aga ma ei ole teid unustanud…avan täna veidi seda, mis on jäänud kardinate taha ja mida võistlusteks ettevalmistus tegelikult tähendab…

Täpselt nädala pärast peaksin olema Hispaanias ja registreerunud oma esimesele IFBB Elite PRO võistlusele. Ja mitte ainult… see on minu jaoks ka märgiline võistlus – just Arnold Classic Europe oli mu esimeseks võistluseks amatöörina ja kui kõik läheb plaanide järgi, siis saab see ka minu esimeseks võistluseks professionaalse sportlasena :). Santa Susannas olen ka käinud – just seal võitsin 2018 aasta kevadel Euroopa Meistrivõistlustel hõbemedali :)

Miks on nii raske kinni pidada headest harjumustest?

Meie igapäev on täis ebatervislike ja ebaproduktiivseid tegevusi ja me kõik võitleme nendega aeg-ajalt. Aga miks? Sa tead, et tahad elada tervislikku, rahuldust pakkuvat ja tähelepanuväärset elu. Ja sa saad isegi iga natukese aja tagant ka tõenäoliselt välist motivatsiooni ja inspiratsiooni muudatuste tegemiseks ja uute harjumuste tekitamiseks. 

Kuidas siis saab olla, et järgmisel aastal samal ajal teed palju tõenäolisemalt seda sama mida praegu aga mitte midagi paremat? Miks on headest harjumustest kinni pidada nii raske? Äkki on see tingitud sellest, et tavaliselt püüame muudatusi teha valesti? Või seetõttu, et need on automaatsed ja toimivad ilma meie teadliku mõtlemisprotsessi sekkumiseta. 

Ehk siis - sageli me isegi ei tea, et need olemas on :)?

Paljud meist elavad suurema osa oma elust nagu oravad rattas - kus kõik meie tegevused seotud pideva võistlemisega oma eakaaslaste ja kaaslastega. 

Kuigi see võistlustunne võimaldab meil oma võimeid arendada ja erinevaid piire ületada, on oluline mõista ka seda, mida see tervislik võistlus tegelikult tähendab. Lisaks on oluline teada ka seda, kellega tegelikult võistlema peaks ja võistelda saab.

Ernest Hemingway on öelnud:

„Kaasinimesega konkureerimises pole midagi õilsat; tõeliselt õilis on saada paremaks iseendast. "

See paneb asjad teise perspektiivi ja näitab enesearengu jõudu.

"Kui täna oleks minu elu viimane päev, kas ma tahaksin teha seda, mida ma täna kavatsen teha?"

Kui liiga mitu päeva järjest on vastus "EI" siis tea, et pead midagi muutma.

Meil kõik kahetseme midagi, kuid just ühte tüüpi kahetsus heidutab inimesi kõige rohkem ja kestab kõige kauem. 

Eelmise nädala reedel sain suurepärase võimaluse osaleda ühe meeskonna arengupäeval ja avaldada oma mõtteid enesearengu teemadel. Üks teema, mis tekitas arutelu aga samas jättis õhku ka mitmeid küsimusi oli seotud hirmude ja kahetsustega. 

Sellest inspireerituna proovin tänasesse mõttemõlgutusse kirja saada, mida saaksid sina teha, et sa ei peaks oma elule tagasi vaatama kahetsusega…ehk siis sinu 10 võimalust, et sellest hoiduda.

Mõelda surelikkusele ja elada oma elu viimase päevana võib tunduda ebamugav, kuid see on uskumatult võimas, sest aitab meil keskenduda sellele, mis on kõige olulisem.

Kui täna oleks sinu viimane päev maa peal, kas sulle tundub, et raiskad aega asjadele, mis pole olulised?
Võib-olla tundub see üks päev liiga lühike…

Aga kui sul on elada vaid üks kuu, kuidas siis tundub?

Kui alustasin aastaid tagasi inimeste nõustamisega, siis sai see ennekõike alguse toetades võitlust „sisemiste deemonitega“. See tunne on kirjeldamatu, kui näed ja tunned, et suudad mõjutada kellegi eluteed ja äratada enesearmastus ning usk iseendasse. Tihtipeale arvavad ebakindlad ja sisemiselt
katkised inimesed, et ette tuleb võtta kaalulangetus – siis laheneb ka kõik muu iseenesest. Fotod edulugudest haaravad meie silma ju kõikjal. Olgem ausad, elame ühiskonnas, kus kaalulangus näitab justkui edukust ja tugevust. Tegelikkuses võib aga näha, et kui tegeleda ainult kaalulangetamisega, vaatamata eesriide taha ja enese sisse, siis peale „projekti“ või koostöö lõppemist ei suudeta saavutatud kaalu hoida.

E. E. Cummings kirjutas:

"Suurim lahing, mis meil inimestena ees seisab, on võitlus kaitsta oma tõelist mina selle enese eest, kelleks maailm tahab meid muuta."

See, kuidas inimene end maailmale esitleb, ei pruugi ilmtingimata väljendada seda, kuidas ta ennast tegelikult tunneb...Paljud inimesed peidavad end mingi identiteedi või maski taha, et vältida oma tõelise mina näitamist.

Varjates oma tundeid ja emotsioone, pelgavad inimesed tavaliselt seda kuidas neid tajutakse, ja tunnevad isegi hirmu omaenda minapiltide ees.

Paraku avaldub käitumises see kõige sagedamini vaikuses ja endasse tõmbumises. Meie ühiskonna kultuur on tihtipeale põhjuseks, mis võib panna inimesi oma tundeid varjama – meilt justkui nõutakse, et vastus küsimusele "Kuidas läheb?" oleks ikka "hästi", "suurepäraselt". See on justkui halastamatu püüd varjata meie tõeliste tunnete väljendust. 

Varjatud tunded võivad olla aga väga hävitavad - nii inimeste enda, kui ka neid ja neid ümbritsevate inimeste jaoks.

“It is not about managing your emotions,
 it is about managing your reactions to your emotions”
 /Yung Pueblo

Minult on palju uuritud, et kas kuulan trennis pigem muusikat või podcaste? Kui nüüd eristada jõusaalitreening ja kardio, siis kõrvaklappe kasutan vaid kardiot tehes ning treeningu ajal ei kuula ma mitte midagi. Miks? Sest see segab :). Justnimelt – see segab mu keskendumist - muusikaga kaasa minnes ei saa ma keskenduda treeningule ja iseendale.

Jõusaalitreeningu ajal lülitan võimaluse korral välja kõik endast väljaspool asuva, et saaksin maksimaalselt kuulata ja tunnetada oma keha. Ning kuigi ma olen tegelikult päris osav rööprähkleja, siis tundub, et ühe harjutuse sooritamise ajal jälgitavaid asju on minu jaoks nii palju, et klappidest sissetulev on juba liig.
Otseloomulikult võib trennis käia ka niisama aju puhkamas ja sõpradega hängimas - miks mitte, olen seda teinud minagi ja tean, et see on väga tore meelelahutus!

Eile oli mul mega äge fitnessdeit Fitness Village'is imelise sportlase ja elustiilitreeneri @fitliisiga - sisaldades endas raskuste liigutamist ja palju naeru, aga ka sügavamat arutelu mõttemaailma ja valikute teemal...ja nagu mu Insta jälgijad võisid ka näha - justkui kirsiks tordil, külastasime maagilist kohta nimega “Gateau” - neil on imehead saiakesed ning mul on täielik nõrkus nende kardemoni ja kaneeli keeriste vastu :D.

Ja natuke ka selgituseks - kuna sain mitmeid küsimusi selle kohta, kuidas saan prepil olles midagi sellist süüa - süsivesikud ei tee teid paksuks!  Hoopiski - süsivesikud aitavad peale trenni kaasa lihaste kasvule ja taastumisele - ning kui jätate süsivesikud ära, siis teed tünga oma lihastele ja piirad nende taastumist. 

Muideks... lisaks trennile ka kõndisin eile palju ~ 23km kokku. Kuid isegi kui sa piirad oma süsivesikute tarbimist - siis parim aeg süsivesikute tarbimiseks on pärast treeningut, lisaks muule toetab see ka teiste toidulisandite omastamist. Kuid see ei ole teema, millest täna räägime :)

Tere taas!

Minu sotsiaalmeediajälgijad juba teavad, et olen nüüdseks juba kaks nädalat olnud võistlusettevalmistusel :). 

Kuna olen jaganud ka oma emotsioone sellega seotult - elevust ja edutunnet - siis olen saanud ka küsimusi, et kuidas minu keha ikkagi nii hästi ja kiirelt reageerib ning kuidas saab olla, et see enesepiitsutamine mulle ikkagi niiiiiii väga meeldib :D?

Küsi endalt aeg-ajalt: “Kuhu ma olen jõudnud ja kuidas ma olen arenenud?”.  Võrdleme näiteks fotosid minu esimeselt ja viimaselt fotosessioonilt  @happyemotionsphotography’ga.

 Vasakpoolne pilt on tehtud 2018 aasta kevadhooajal ja parempoolne 2019 aasta sügishooajal...ehk nii 1,5 aastat on nende fotode vahel ...

Detoks teed ja muu kögoš-mögöš - jah, olen ka mina sinna oma raha pannud.

Või söö 500 kcal ja kaal langeb imeväel...njah...suht vana teema...

Tere taas!

Tänaseks mõtiskluseks sain inspiratsiooni Eesti ühe parima bodyfitnessisti eilsest Instagram’i stoorist :).

Liis kirjeldas väga elavalt kuidas tema naudib võistlusettevalmistust ja sellega seotud toitumist väga ja mitte sellepärast, et see kokku oleks justkui maailma kõige loomulikum ja lihtsam asi – vaid seepärast, et tema menüü on ka sel ajal väga mitmekesine ja sisaldab just neid toiduaineid, mida ta armastab.

See pani mind mõtlema kogu selle „kannatuste“ teema peale veidi laiemalt.

Arutleks täna veidi toitumise teemal.

Missugune on Sinu suhe toiduga? Kas oled teadvustanud oma valikuid, hirme, salgamisi ja muid tundeid? Toitumiseset rääkimine on popp ja kuna sel on suur osa inimesi kimbutavast ebakindlusest, siis kõlavad pealkirjad ja imetabased lahendused müüvad. Iga päev ilmub mitmeid toitumisega seotud artikleid ja arvamuslugusid. Enamasti on autorid kirjutanud tervislikust toitumisest ja heaolust - kuid kas oled kunagi mõelnud nende kasutatavate väljendite/mõistete sisu peale - tervislik toitumine, terviklik toitumine ja teadlik toitumine?

Kas Sinu jaoks on nende sisus mingi tajutav erinevus?

Juba sinu sünnihetkest saab alguse sinu elu loo kirjutamine, oled nagu käsn ja märkamatult imed endasse kõike seda, mida teised sinust või sinu juuresolekul räägivad ning sellest saavad alguse sinu uskumused ja tõekspidamised. Väga tihti on meie vanemate käitumine kantud parimast soovist meid toetada ja suunata aga tulemused pole tihtipeale meid toetavad, vaid põhjustavad meile märkamatuid pettumusi, süütunnet ja kannatusi – „me ei ole piisavad…me ei ole piisalvalt head, osavad, tublid, ilusad, pikad jne-jne“.

Tänasel sotsiaalmeedia ajastul kuuleme tihti väljakutseid/challenge'id - "Saavuta oma unistuste keha vaid X nädalaga!"

Lisatud on pildid suurepärastest muutustest ja tunned, kuidas tahaks ka enda puhul näha sellist tulemust. Just enne olulisi sündmusi tundub väga ahvatlev mõte maagilisest programmist, mis juba kuu või kahega annab kätte unistuse, sest peas räägib hääleke, mis kinnitab - vähemalt selle lühikese aja jooksul jaksan ma ju pingutada!

Ja tõesti - esimesed muutused võivadki olla väga suured, eriti kui enne ei ole üldse liigutud ja ülekaalu on ka palju. 

Aga kas teadvustatakse ka selle muutuse tegelike tagamaid?

...bloginurk!

Tere! Fitness-sportlasena olen avaldanud oma nägemust ja kirjutanud juba pikemat aega mitmeid lühemaid arvamusnupukesi - kuid seda oma Instagrami ja Facebooki profiili all, sest enda veebilehte mul ei olnudki :) ning ingliskeelsena, kuna pooled minu jälgijatest asuvad väljaspool Eestit.

Seega oli ka viimane aeg luua endale veebikodu, kuhu oleks koondatud vähemalt osa sellest, mida minu kohta võib leida lõpututest interneti avarustest. Kirjutada plaanin enamasti sellest, mis on seotud treeningute, toitumise või üldise tervisega - nii füüsilise, mentaalse, kui ka spirituaalse osaga.